Arukat suhtumist töödeldud fotodesse!
Tänases postimees.ee-s ilmus Virgo Haani artikkel Ettevaatust! Töödeldud foto!, kus ta esineb üleskutsega toetada vastutustundlikku visuaalset meediat. Ja teeb ettepaneku luua sertifitseerimisorganisatsioon, mille tegutsemise alusdokumendiks võiks olla reeglite kogum, mis määrab, millised visuaalsed teosed on vastava märgistuse väärilised.
Ma ei näe selle organisatsiooni ja alusdokumendi loomises sügavat mõtet.
Loodan väga, et Prantsusmaal hoogu koguv võitlus Photoshopi-tondi vastu Eestisse ei jõua. Prantslaste kavatsus hakata töötlust kasutavaid ent sellele mitte viitavaid autoreid/kirjastajaid karistama hiigeltrahvidega on absurdne mitmes mõttes. Peamine neist on, et kaasaegne meediatarbija valdab juba niigi piisavalt koode, et mitte lasta end klantsmeediast ära petta.
Virgo toob oma artiklis ka näiteid eel- ja järeltöötlusest, erinevatest töötluse “raskusastmetest”, mis muudavad fotode märgistamise veelgi komplitseeritumaks. Kust tõmmata piir? Kust algab manipulatsioon? Kuidas seda üheselt defineerida, kõigile sarnaselt mõistetavalt dokumenteerida? Fotograafia on lai mõiste, omades meediatööstuse erinevates harudes erinevaid standardeid. Mis on lubatud ja normaalne ühes harus, võib teises olla absoluutselt välistatud. Näiteks üks lihtsam vastandumine: mis on lubatud reklaamis, moe- ja elustiilimeedias, pole lubatud pressis. Ühiste standardite loomine pole võimalik. Ja pole ka vajalik.
Reeglistike loomine on tupiktee. Pigem tuleks kutsuda auditooriumit (ja meediategijaid endidki) üles kaasaegset meediaruumi enda jaoks paremini lahti mõtestama.
Lugu pressifotograafi eneseotsingutest
Postituse eesmärk pole kustutada valgust tunneli lõpust vmt. Intervjuu David Leesoniga, Pulitzeri võitnud pikaaegse pressifotograafiga, kes viimastel koosseisulisena töötatud aastatel pühendus tööprotsessi efektiivsemaks muutmisele, foto ja video integreerimisele jne, ent siis ühel hetkel avastas, et ajakirjandus-äris toimuv ei vasta enam ta ideaalidele ja nende trendide muutmine pole tema võimuses. Lahkus lehest, asudes vabakutseliseks. Väärt lugemine, mille lõpuks valgus tunneli lõpus siiski ei kustu:)
Siin ka ta kodukas.
Näitused ja konkursid ühest kohast
Allar käivitas fotoinfo saidi shutterfish.net, kus värske info näituste ja konkurside kohta.
Twitteris ka.
Mis muud, kui pikka iga!:)
Kus on tõde ja kus õigus?
AndresP püstitas hea teema eelmise postituse all: “Kas Eesti meedias või kusagil maailmas üldse on pressifotograafil kusagile püüdlemise võimalus. Meil nagu see elu-surma teema siin. Hommikul sünnid, elad, õhtul piltlikult sured ja homme ei mäleta enam keegi mida eile tegid. Kõik algab jälle nullist. Kaua sellises olukorras tervet mõistust ja töötahet on võimalik säilitada?”
Alustan Marko juhtumist.
Pressifotograafia arendamiseks Eestis on õhuke pinnas. See haakub suuresti Mummu juhtumiga. Ei tahaks spekuleerida, aga teades, et Päevalehes on fototoimetus kujundusosakonna alluvuses, on sealsete pressifotograafide olukord skisofreeniline. Selline toimetuse struktuur muudab juba eos fotoajakirjanduse teisejärguliseks. Kui kogemustega fotograafidele ei anta ettevõtte sees võimalust oma eriala arengus piisavalt kaasa rääkida, viib see lõpuks apaatia ja läbipõlemiseni. See probleem on tegelikult paljudes Eesti väljaannetes. Miks see nii on?
Puuduvad akadeemilised juured.
Ma ei väsi kordamast Peeter Linnapi head ütlust: “Meil on üldrahvalik 5köiteline kraavikaevaja käsiraamat aga pole ühtegi üldtuntud visuaalset teost.” Fotograafia-alast kõrgharidust saab Eestis omandada viimased 10 aastat. Tase tasemeks aga nüüd on see vähemalt võimalik. Akadeemilist ajakirjandust õpetatakse Tartus seevastu juba 55 aastat, kusjuures pressifoto on selles õppes väga tühine kõrvalharu. Ja üleüldse: veel 80ndatel oli fotograafia üle maailma sekundaarne – mitte täisväärtuslik – kunstiliik.
Puudub ootus.
“Mis arvad, kui teeks sellest fotoloo? Teeks uuriva fotoloo?” Kas ja kui sageli pöördub sellise ettepanekuga fotograafi poole mõni lehetoimetuse tipptegijast toimetaja? Olgem ausad – seda praktiliselt ei juhtugi. Võrreldes kirjasõnaga, on fotol tänaseni kergekaaluline staatus. Kui noortest reprorteritest koolitatakse ettevõttes uurivaid ajakirjanikke – nad ei sünni ju tippajakirjanikena! – siis pressifotograafide puhul puudub tavaliselt vastav ootus. Samas noorte kirjutavate ajakirjanikega tegeleb terve plejaad toimetajaid, sõelub neist parimaid, aitab neil ideid genereerida jne.
Palju sõltub tegijatest endist.
Noortele pressifotograafidele soovitan õppida. Eeskätt palju pildistades ja analüüsides. Aga paha ei teeks ka erialane kõrgharidus. Ja soovitan kandideerida Postimehesse või Äripäeva tööle. Nendes väljaannetes on ees üsna jõulised fototoimetused.
Vaatamata eelnevale ei nea ma seda päeva, mil otsustasin pressifotograafiks hakata. Mis sellest, et kirjutava ajakirjanikuna oleks tõenäoliselt palju lihtsam läbi lüüa. Ka pressifotograafide võimalus protsessides kaasa rääkida on viimastel aastatel paranenud. Äripäevas küll. Ja minu teada ka Postimehes.
Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.
Ja mis puutub “Tõesse ja õigusse”, siis igal “endast lugupidaval” kodanikul on need 5 köidet riiulis, kuid kui paljud selle ka läbi on lugenud? 
Ja tagasi AndresP küsimuse juurde: Hommikul sünnid, elad, õhtul piltlikult sured ja homme ei mäleta enam keegi mida eile tegid. Kõik algab jälle nullist. Kaua sellises olukorras tervet mõistust ja töötahet on võimalik säilitada?”
Mida sa arvad?
Töökuulutus
Ootamatult avanenud võimalus ajakirjandusväljaannetele!
Tööturu ulgumerel seilab alates tänasest üks Eesti tipp-pressifotograafe Marko Mumm.
Endised kolleegid (ka mina) soovitavad.
Kontakt: markomumm@hot.ee
Lisaks on püsiva töö otsinguil veel mõned staažikad ja tublid pressifotograafid. Kel huvi, siis võtke ühendust ja viin kokku.
Tabades tabamatut
Tegin kokkuvõtte siin viimaste päevade jooksul toimunud väga huvitavast arutelust.
Videostillide fotoks nimetamise vastastel on üks põhiargument: foto on tabamise kunst ja seetõttu on videostill fotona ebaaus. See põhjendus toetub mehaanikal põhinevatele tõekspidamistele ja pole tänapäeval enam vettpidav.
Ei pea olema masinateadlane, et märgata foto- ja videotehnika aengusuundi. Ka näeme, kuidas foto- ja videomeedia vaikselt aga kindlalt ühisnimetatavaks visuaalseks meediaks muutub.
Mis aga peamine – tabamise kunsti otsene sõltuma panek näpuosavusest ja masina võimekusest on liiga lihtne.
Leidsin huvitava loo frame grabbingust, kus nii olemuslikku juttu, kui ka praktilisi juhiseid.
Ja siin räägib The Dallas Morning News`i staažikas fotograaf, kuidas HD videokaamerate kasutuselevõtt on muutnud nende suhtumist töövahenditesse fotograafias. Räägib ka sellest, kuidas videostillid ajalehe igapäevaseks osaks on saanud. „Enamik neist, kes argumenteerivad HDV frame grabbingu vastu, teavad videost vähe,“ räägib ta. See lugu on kirjutatud 2006. aastal.
Ja siin veel praktilisi nõuandeid frame grabide tegemiseks. Asjalik.
ps. Muuseas, see tänavu juunis ilmunud Esquire kaanelt vastu vaatav portree Megan Foxist on tehtud videokaameraga.
Palju õnne!
Tallinna linnapea saabus koalitsiooniläbirääkimistele 4 munitsipaalpolitseiniku saatel. “Pärast poliitikute kadumist maja uste taha, ajasid munitsipaalpolitseinikud ajakirjanikud laiali väitega, et tegu on eramaaga,” loen Delfist.
Eramaa?! No mida kuradit, ausõna. Press oleks võinud natuke rohkem survestada. Mis eramaa? Tahaks näha, kuidas mupo ajakirjanikke füüsiliselt välja viskab. Ja mind topelt-ärritab anonüümsete kodanike tatipritsimine kommentaariumites, et ajakirjandus on ülekäte, liiga nahhaalne, rumal jne. Mõelge nüüd natuke – leheneegrid ongi ju nn rahvas. Laseme siis mupo (või nende peremeeste) nuutidel oma küürus turjadel tantsida? Olen natuke löödud kogu sellest jamast praegu. Ei teagi, kuidas oleksin käitunud Poska maja juures täna. Ilmselt oleks mind sealt mupo Rambode poolt ära lohistatud.
Kiiresti ja emotsionaalselt. Publish.
Kas video stoppkaader tohib kandideerida fotokonkursil?
Aasta alguses Päevalehe fotožüriis diskvalifitseerisime video stoppkaadri auto kapotil sõitvast turvamehest. Põhjenduseks tõime asjaolu, et see pole fotovahenditega tehtud. Et see ei ole foto. Sajaprotsendilist kindlust mul selles küsimuses tegelikult ei ole.
Üleeile võtsin riigikogu rõdult videosse Äripäeva uuriva loo peakangelased ja üks stoppkaader ilmus täna esiküljel autoriviitega `Foto: see-ja-see`. Korrektsem oleks olnud vist `Video stoppkaader see-ja-see`. Kuna teen foto kõrvalt üsna palju videot, paneb see mõtlema, et kas oleks korrektne kandideerida mõne stillkaadriga fotokonkursil? Palun poolt- ja vastuargumente!:)
NB! Siin esitatud foto on lihtsalt näide, kuidas videokaader reaalses pressitöös fotot võib asendada. Ma ei väida, et selle pildiga võistlema kipun.
_
Jõuga pildile
Eile tuli ETVst hea dokk Bernie Madoffist. Finantsgeeniusest, kes püramiidskeemi abil tuhandeid inimesi pettis. Jälgi pressi töövõtteid 2:58.-3:25. Ajakirjandus ei anna armu. Ja keegi ei kaeba.
ps. vabandage mu produktiivsust. Blogimine käib lainetena.
