Protsess

AndresP püstitas hea teema eelmise postituse all: “Kas Eesti meedias või kusagil maailmas üldse on pressifotograafil kusagile püüdlemise võimalus. Meil nagu see elu-surma teema siin. Hommikul sünnid, elad, õhtul piltlikult sured ja homme ei mäleta enam keegi mida eile tegid. Kõik algab jälle nullist. Kaua sellises olukorras tervet mõistust ja töötahet on võimalik säilitada?”

Alustan Marko juhtumist.
Pressifotograafia arendamiseks Eestis on õhuke pinnas.  See haakub suuresti Mummu juhtumiga. Ei tahaks spekuleerida, aga teades, et Päevalehes on fototoimetus kujundusosakonna alluvuses, on sealsete pressifotograafide olukord skisofreeniline. Selline toimetuse struktuur muudab juba eos fotoajakirjanduse teisejärguliseks. Kui kogemustega fotograafidele ei anta ettevõtte sees võimalust oma eriala arengus piisavalt kaasa rääkida, viib see lõpuks apaatia ja läbipõlemiseni. See probleem on tegelikult paljudes Eesti väljaannetes. Miks see nii on?

Puuduvad akadeemilised juured.
Ma ei väsi kordamast Peeter Linnapi head ütlust: “Meil on üldrahvalik 5köiteline kraavikaevaja käsiraamat aga pole ühtegi üldtuntud visuaalset teost.” Fotograafia-alast kõrgharidust saab Eestis omandada viimased 10 aastat. Tase tasemeks aga nüüd on see vähemalt võimalik. Akadeemilist ajakirjandust õpetatakse Tartus seevastu juba 55 aastat, kusjuures pressifoto on selles õppes väga tühine kõrvalharu. Ja üleüldse: veel 80ndatel oli fotograafia üle maailma sekundaarne – mitte täisväärtuslik – kunstiliik.

Puudub ootus.
“Mis arvad, kui teeks sellest fotoloo? Teeks uuriva fotoloo?” Kas ja kui sageli pöördub sellise ettepanekuga fotograafi poole mõni lehetoimetuse tipptegijast toimetaja? Olgem ausad – seda praktiliselt ei juhtugi. Võrreldes kirjasõnaga, on fotol tänaseni kergekaaluline staatus. Kui noortest reprorteritest koolitatakse ettevõttes uurivaid ajakirjanikke – nad ei sünni ju tippajakirjanikena! – siis pressifotograafide puhul puudub tavaliselt vastav ootus. Samas noorte kirjutavate ajakirjanikega tegeleb terve plejaad toimetajaid, sõelub neist parimaid, aitab neil ideid genereerida jne.

Palju sõltub tegijatest endist.
Noortele pressifotograafidele soovitan õppida. Eeskätt palju pildistades ja analüüsides. Aga paha ei teeks ka erialane kõrgharidus. Ja soovitan kandideerida Postimehesse või Äripäeva tööle. Nendes väljaannetes on ees üsna jõulised fototoimetused.

Vaatamata eelnevale ei nea ma seda päeva, mil otsustasin pressifotograafiks hakata. Mis sellest, et kirjutava ajakirjanikuna oleks tõenäoliselt palju lihtsam läbi lüüa. Ka pressifotograafide võimalus protsessides kaasa rääkida on viimastel aastatel paranenud. Äripäevas küll. Ja minu teada ka Postimehes.
Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.

Ja mis puutub “Tõesse ja õigusse”, siis igal “endast lugupidaval” kodanikul on need 5 köidet riiulis, kuid kui paljud selle ka läbi on lugenud?

Ja tagasi AndresP küsimuse juurde:  Hommikul sünnid, elad, õhtul piltlikult sured ja homme ei mäleta enam keegi mida eile tegid. Kõik algab jälle nullist. Kaua sellises olukorras tervet mõistust ja töötahet on võimalik säilitada?”

Mida sa arvad?

Ootamatult avanenud võimalus ajakirjandusväljaannetele!

Tööturu ulgumerel seilab alates tänasest üks Eesti tipp-pressifotograafe Marko Mumm.
Endised kolleegid (ka mina) soovitavad.
Kontakt: markomumm@hot.ee

Lisaks on püsiva töö otsinguil veel mõned staažikad ja tublid pressifotograafid. Kel huvi, siis võtke ühendust ja viin kokku.

Tegin kokkuvõtte siin viimaste päevade jooksul toimunud väga huvitavast arutelust.

Videostillide fotoks nimetamise vastastel on üks põhiargument: foto on tabamise kunst ja seetõttu on videostill fotona ebaaus. See põhjendus toetub mehaanikal põhinevatele tõekspidamistele ja pole tänapäeval enam vettpidav.
Ei pea olema masinateadlane, et märgata foto- ja videotehnika aengusuundi. Ka näeme, kuidas foto- ja videomeedia vaikselt aga kindlalt ühisnimetatavaks visuaalseks meediaks muutub.

Mis aga peamine – tabamise kunsti otsene sõltuma panek näpuosavusest ja masina võimekusest on liiga lihtne.

Leidsin huvitava loo frame grabbingust, kus nii olemuslikku juttu, kui ka praktilisi juhiseid.

Ja siin räägib The Dallas Morning News`i staažikas fotograaf, kuidas HD videokaamerate kasutuselevõtt on muutnud nende suhtumist töövahenditesse fotograafias. Räägib ka sellest, kuidas videostillid ajalehe igapäevaseks osaks on saanud. „Enamik neist, kes argumenteerivad HDV frame grabbingu vastu, teavad videost vähe,“ räägib ta. See lugu on kirjutatud 2006. aastal.

Ja siin veel praktilisi nõuandeid frame grabide tegemiseks. Asjalik.

ps. Muuseas, see tänavu juunis ilmunud Esquire kaanelt vastu vaatav portree Megan Foxist on tehtud videokaameraga.

Tallinna linnapea saabus koalitsiooniläbirääkimistele 4 munitsipaalpolitseiniku saatel. “Pärast poliitikute kadumist maja uste taha, ajasid munitsipaalpolitseinikud ajakirjanikud laiali väitega, et tegu on eramaaga,” loen Delfist.

Eramaa?! No mida kuradit, ausõna. Press oleks võinud natuke rohkem survestada. Mis eramaa? Tahaks näha, kuidas mupo ajakirjanikke füüsiliselt välja viskab. Ja mind topelt-ärritab anonüümsete kodanike tatipritsimine kommentaariumites, et ajakirjandus on ülekäte, liiga nahhaalne, rumal jne. Mõelge nüüd natuke – leheneegrid ongi ju nn rahvas. Laseme siis mupo (või nende peremeeste) nuutidel oma küürus turjadel tantsida? Olen natuke löödud kogu sellest jamast praegu. Ei teagi, kuidas oleksin käitunud Poska maja juures täna. Ilmselt oleks mind sealt mupo Rambode poolt ära lohistatud.

Kiiresti ja emotsionaalselt. Publish.

Aasta alguses Päevalehe fotožüriis diskvalifitseerisime video stoppkaadri auto kapotil sõitvast turvamehest. Põhjenduseks tõime asjaolu, et see pole fotovahenditega tehtud. Et see ei ole foto. Sajaprotsendilist kindlust mul selles küsimuses tegelikult ei ole.

Üleeile võtsin riigikogu rõdult videosse Äripäeva uuriva loo peakangelased ja üks stoppkaader ilmus täna esiküljel autoriviitega `Foto: see-ja-see`. Korrektsem oleks olnud vist `Video stoppkaader see-ja-see`. Kuna teen foto kõrvalt üsna palju videot, paneb see mõtlema, et kas oleks korrektne kandideerida mõne stillkaadriga fotokonkursil? Palun poolt- ja vastuargumente!:)

NB! Siin esitatud foto on lihtsalt näide, kuidas videokaader reaalses pressitöös fotot võib asendada. Ma ei väida, et selle pildiga võistlema kipun.

_

Eile tuli ETVst hea dokk Bernie Madoffist. Finantsgeeniusest, kes püramiidskeemi abil tuhandeid inimesi pettis. Jälgi pressi töövõtteid 2:58.-3:25. Ajakirjandus ei anna armu. Ja keegi ei kaeba.

ps. vabandage mu produktiivsust. Blogimine käib lainetena.

Kas on eetiline pildistada linnatänaval kepi najal sittuvat vanainimest?

Sellise dilemma tõi meie töökasse kollektiivi Suur Lavastaja elu ise.

Sulge haarama ahvatles fotograafide kutsemeisterlikkus Savisaare kinga teekonna jälgimisel. Tahtmatult olen pidanud jälgima Eesti pressifotode tippteoseid läbi aastate. Naljakas, kuidas korduvad osad motiivid.

2003 valis EALL aasta parimaks pressifotoks Rauno Volmari foto (vasakul), kuidas Savisaar vaatles valimispeol napis riietuses tantsijaid. Žürii alustas valimist sellest, et valis välja kelle naisekeha ja Savisaare sümbioos oli kõige parem. Kujutan ette, et selle aasta pressipreemiatel kordub samasugune tegevus. (Vaadates milline armee fotograafe oli ennast Savisaare ümber üles rivistanud).

Sarnane korduv motiiv on olnud riigikogu saalis rahvasaadikute teleobjektiiviga jälgimine. 1998. aastal võitsin mina ise peaauhinna riigikogu saali pildistavast Olav Antoni nimelisest rahvaesindajast. Pildi headuseks hinnati seda, et samaaegselt pidas rahandusminister Mart Opman ettekannet riigieelarvest. 2008 jäi napilt peapreemiast ilma Liis Treimani foto Rimi kleebiseid kleepivast Mailis Repsist (vasakul).
.
.
.
.
Mõlemal juhul on kaasaegsem foto kõvasti parem. Justkui oleks märk Eesti pressifotograafia tohutust arengust. Kindlasti on paremaks läinud tehnilised vahendid ja fotograafide kutsemeisterlikus. Kurb on see, et areng on olnud aeglasem sisulise poole pealt. Enamus tippteoseid on tehtud ikkagi põhiliselt püssi mitte peaga. Head pildid tulevad ikka sealt, kust nad on alati tulnud. Sügavuti minekut on ikka väga vähe.
__
Sissekande autor on Raul Mee.

EPL oli vist ainus, kes kohtumist pildistas. Mõnikord mõtisklen, et miks peab selliseid kohtumisi läbi lukuaugu pildistama? Miks ei võiks kohtumise alguses pressi minutiks tuppa lasta. Sotside ja keski läbirääkimised pole ju saladus. See läbi ribakardinate foto on kahtlemata täitsa mõjuv.