Kus on tõde ja kus õigus?
AndresP püstitas hea teema eelmise postituse all: “Kas Eesti meedias või kusagil maailmas üldse on pressifotograafil kusagile püüdlemise võimalus. Meil nagu see elu-surma teema siin. Hommikul sünnid, elad, õhtul piltlikult sured ja homme ei mäleta enam keegi mida eile tegid. Kõik algab jälle nullist. Kaua sellises olukorras tervet mõistust ja töötahet on võimalik säilitada?”
Alustan Marko juhtumist.
Pressifotograafia arendamiseks Eestis on õhuke pinnas. See haakub suuresti Mummu juhtumiga. Ei tahaks spekuleerida, aga teades, et Päevalehes on fototoimetus kujundusosakonna alluvuses, on sealsete pressifotograafide olukord skisofreeniline. Selline toimetuse struktuur muudab juba eos fotoajakirjanduse teisejärguliseks. Kui kogemustega fotograafidele ei anta ettevõtte sees võimalust oma eriala arengus piisavalt kaasa rääkida, viib see lõpuks apaatia ja läbipõlemiseni. See probleem on tegelikult paljudes Eesti väljaannetes. Miks see nii on?
Puuduvad akadeemilised juured.
Ma ei väsi kordamast Peeter Linnapi head ütlust: “Meil on üldrahvalik 5köiteline kraavikaevaja käsiraamat aga pole ühtegi üldtuntud visuaalset teost.” Fotograafia-alast kõrgharidust saab Eestis omandada viimased 10 aastat. Tase tasemeks aga nüüd on see vähemalt võimalik. Akadeemilist ajakirjandust õpetatakse Tartus seevastu juba 55 aastat, kusjuures pressifoto on selles õppes väga tühine kõrvalharu. Ja üleüldse: veel 80ndatel oli fotograafia üle maailma sekundaarne – mitte täisväärtuslik – kunstiliik.
Puudub ootus.
“Mis arvad, kui teeks sellest fotoloo? Teeks uuriva fotoloo?” Kas ja kui sageli pöördub sellise ettepanekuga fotograafi poole mõni lehetoimetuse tipptegijast toimetaja? Olgem ausad – seda praktiliselt ei juhtugi. Võrreldes kirjasõnaga, on fotol tänaseni kergekaaluline staatus. Kui noortest reprorteritest koolitatakse ettevõttes uurivaid ajakirjanikke – nad ei sünni ju tippajakirjanikena! – siis pressifotograafide puhul puudub tavaliselt vastav ootus. Samas noorte kirjutavate ajakirjanikega tegeleb terve plejaad toimetajaid, sõelub neist parimaid, aitab neil ideid genereerida jne.
Palju sõltub tegijatest endist.
Noortele pressifotograafidele soovitan õppida. Eeskätt palju pildistades ja analüüsides. Aga paha ei teeks ka erialane kõrgharidus. Ja soovitan kandideerida Postimehesse või Äripäeva tööle. Nendes väljaannetes on ees üsna jõulised fototoimetused.
Vaatamata eelnevale ei nea ma seda päeva, mil otsustasin pressifotograafiks hakata. Mis sellest, et kirjutava ajakirjanikuna oleks tõenäoliselt palju lihtsam läbi lüüa. Ka pressifotograafide võimalus protsessides kaasa rääkida on viimastel aastatel paranenud. Äripäevas küll. Ja minu teada ka Postimehes.
Võrdselt tugeva artikliga võib ka väga hea pressifoto maailma muuta. Kasvõi natuke. Kuid erinevalt artiklist, töötab hea foto ka aastakümnete, aastasadade möödudes. See lihtsalt on nii. Ja selle nimel tasub ju pingutada. Loodan, et ei tunne oma panust vanuigi kiiktoolis istudes liiga tühisena.
Ja mis puutub “Tõesse ja õigusse”, siis igal “endast lugupidaval” kodanikul on need 5 köidet riiulis, kuid kui paljud selle ka läbi on lugenud? 
Ja tagasi AndresP küsimuse juurde: Hommikul sünnid, elad, õhtul piltlikult sured ja homme ei mäleta enam keegi mida eile tegid. Kõik algab jälle nullist. Kaua sellises olukorras tervet mõistust ja töötahet on võimalik säilitada?”
Mida sa arvad?
Mind jälle vaevab küsimus, et kuidas elu oleks välja näinud siis kui evolutsioon oleks teistmoodi läinud ja inimesed paljuneksid pooldumise teel:)
Eks noored ja vanad pressifotograafid peavad ISE selleks vaeva nägama ja võitlust pidama, et neid võetakse tõsisemalt kui kalli instrumendi transportvahendit.
Vastupidiselt Marko ettepanekule…ülemustega ei tohi nõus olla.
Raul Mee
oktoober 30, 2009 at 3:40 p.l.
eestis on olemas nii keskeri kui ka ülikooli baasil pakutav fotograafia eriala. mingi ettekujutuse saab ka erinevatest koolitustest, mida viivad läbi meie riigis tuntud fotograafid loodusest või fotopoest.
mis aga puutub arengusse kusagilt omandatult tasemelt, siis nagu piirduks eestis see sellega, et inimesed teavad sind nime või nägupidi ja teavad, kus väljaandes sa töötad või mida sulle meeldib pildistada. sellega nagu see areng piirdubki, sealt edasi oleks võimalus saada kusagile välismaale kuumasid teemasid kajastama või siis jäädagi kohalikuks lehepoisiks fotokaga.
kui aus olla, siis sellist fotograafia käsiraamatut viimase 10 aasta jooksul ma ei teagi, et oleks keegi eestis kirjutanud. jah, neid tölkeraamatuid olen kohanud, kuid see pole see. mida teab mingi ameeriklane võimalusest eestis areneda hobifotograafist proffessionaaliks – naffin…
ja mis puutub uute põlvkondade peale kasvamisest proffessionaalideks, siis mul puudub ettekujutus kuidas on see võimalik, kui enamus fotograafiat tehakse tänapäeval photoshoppis.
vb tahaks ma ka kunagi mõne lehe uudise kõrval oma pilti näha, aga kuidas see võimalik on? see küsimus jääb öhku nii mulle kui ka teistele ma usun, sest meil on arenenud aastatega toimiv põlvkond, kes on teada köigile, samas uued materdatakse maha.
vaata kasvõi suuremaid fotofoorumeid ja seal olevaid fotode hinnanguid. uued saavad pähe vanadelt ja seda 99% juhtudest, isegi kui tegelt asi nii hull pole.
busse
oktoober 30, 2009 at 3:45 p.l.
Erik, kelle idee oli fotoseeria 20aastaseks saanud Eesti ettevõtlusest ÄPs?
rivo
oktoober 30, 2009 at 4:07 p.l.
Kas see oli retooriline küsimus, Rivo?:) Kui mõtled ÄP20 sarja ajalehes, siis minu. Kui mõtled multimeediaprojekti, siis algidee tuli kujundaja Margitilt.
Need on toredad projektid, kuid Bonnierit nendega ei võida.
Erik
oktoober 30, 2009 at 4:10 p.l.
Lisaks mu pikale oopusele veel, et AndresP mure on üsna mõistetav. Onlainmeedia tõesti ju kütab päevakajalist materjali nagu põhjatusse auku. Pidev tempo ja mõtlemisaega vähem. Te võiksite hakata ka natuke põhjalikumaid “aeglasemaid” foto- ja videprojekte tegema. Olete mõelnud sellele? Seda on muidugi natuke (aja)kulukam toota. Aga see arendab ja võimaldab korraks kiirelt liinilt maha astuda.
Erik
oktoober 30, 2009 at 5:53 p.l.
Erik, täiesti nõus. Aeglasemad ja põhjalikumad projektid on endalegi nauditavamad toota kui fotopüss pihus, aktiivne infoandur nagu “till kikkis” mööda linna ringi lennata.:)..kuigi ka neid kärtsmürtspõmm juhtumeid toota on ju samuti nauding.. Lihtsalt jäin ühel päeval mõtlema (puhkusel ikka ju mõtled), et kuhu siis oleks mul püüelda selle 24/7 deadline põhimõtte juures.. Inimene tahab ju areneda. Mis aga fotolugudesse puutub, siis esimesed sammud isegi on juba tehtud. Kuigi jah, ka need sünnivad jooksupealt ja hiljem avastad, et “purgis” on peale kohustusliku ja igava poliitikumolu ka midagi teistsugust.
AndresP.
oktoober 30, 2009 at 9:33 p.l.
> Te võiksite hakata ka natuke põhjalikumaid “aeglasemaid” foto- ja videprojekte tegema
Loomulikult oleks seda vaja, aga see ei teki ju iseenesest, ilma toetava süsteemita. Eestis on puudu tellimuste süsteem (commissioned photography) korraliku fotodokumentalistika jaoks, hädasti tuleks luua analoogne asi, nagu on “Eesti lood” teledokkfilmide puhul, ka fotovallas, näiteks ERMi Pääsukese stipendium vms. Mina isiklikult olengi oma uurimisvaldkonnaks valinud (elu)keskkonna ja maastike (kõige laiemas mõttes) mõtestatud ja teadliku dokumenteerimise just selle lootusega, et midagi sellist ka Eestis ühel hetkel võiks toimuma hakata.
Puik
oktoober 31, 2009 at 8:00 p.l.
Andke Edgarile teada…..munitsipaalfotograaf oleks äge amet:)
Pildistada aasta lõpuks 100 stoorit Tallinnast ja tallinlastest;)
MUFO
Raul Mee
november 1, 2009 at 1:03 p.l.
Kus on tõde ja kus fotograafia ?
mumm
november 12, 2009 at 9:08 p.l.