Protsess

Eesmärgiga ühendada riigi pressifotograafe ja edendada ametioskusi asutasid suuremate meediagruppide pressifotograafid ametiliidu Eesti Pressifotograafide Liit (EPFL).

“Ajakirjanduses töötavad fotograafid, kui suhteliselt väikesearvuline ja haruldast tööd tegev seltskond, vajavad liitu, mis aitaks neil omavahel paremini lävida ja vajadusel oma häält paremini kuuldavaks teha,” põhjendab liidu vajalikkust Raigo Pajula Postimehest.

„Ajakirjandus on üleilmselt suurte muutuste tuultes,“ lisab Äripäeva fotoreporter Erik Prozes: „Et sellel pöörasel mägiteel ellu jääda ja ka silmapaistvaid tulemusi saavutada, on vaja erialaliitu kui pressifotograafi tugiorganisatsiooni.”

Liidu tegevusest olulise osa hõlmab üldsuse teavitamine. “Kevadel tuleme välja Aasta Pressifoto näitusega, kavas on ka fotoraamatute kirjastamine,” ütleb Prozes. “Tahame hoida ja populariseerida pressifoto kõrgeid standardeid.”

Mittetulundusühing EPFL teostab oma eesmärke koostöös Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) ja teiste meediaorganisatsioonidega.

“Eesti Ajalehtede Liit on aastaid auhinnanud Eesti parimaid pressifotosid. Organiseerunud fotograafide suurem osalus ja vastutus žürii tegevuses peaks konkursil osalemist stimuleerima. Isiklikult ootan huviga ühingu panust ning loodan viljakat koostööd,” tervitab EALLi juhatuse esimees Mart Raudsaar EPFLi loomist.

Eestis on ligi 100 tegevpressifotograafi. EPFL ootab oma liikmeskonda koosseisulisi ja vabakutselisi fotograafe, kes teevad ajakirjandusväljaannetele regulaarset kaastööd.

EPFLi asutajad: Andres Putting (Delfi, EPFL juhatuse liige), Erik Prozes (Äripäev, EPFL juhatuse esimees), Kristjan Lepp (Ajakirjade Kirjastus, EPFL juhatuse liige), Marko Mumm (vabakutseline, EPFL juhatuse liige), Raigo Pajula (Postimees, EPFL juhatuse aseesimees), Raul Mee (Äripäev), Rauno Volmar (Eesti Päevaleht), Sven Arbet (Maaleht) ja Tairo Lutter (Õhtuleht).

____________

Kontakt:
Koduleht: epfl.ee
epfl@epfl.ee

Erik Prozes, EPFL juhatuse esimees
5093950

Raigo Pajula, EPFL juhatuse aseesimees
5058574

Homme hommikul teatab tiim Eesti Pressifotograafide Liidu asutamisest ja liitumisvõimalustest. Pressiteatele järgneb mõnevõrra hiljem samasisuline otsepöördumine pressifotograafide poole. Otsepöördumist ei maksa siiski pikalt ootama jääda, sest meie pressifotograafide kontaktid pole täielikud (eriti vabakutselised!). Kasutame teavitamisel ka sotsiaalmeediakanaleid.

Esimene ja kiireim info aga juba hommikul toimetuste üldpostkastides. Loodame, et toimetused peavad vajalikuks avaldada.

Meie presidendil – ja aegajalt ka peaministril – on omapärane komme teavitada paljudest põnevamatest ettevõtmistest siis, kui need juba teoks on saanud. Näiteks täna õhtul laekus peaministri büroost pressiteade: “Peaminister külastas Kehra paberivabrikut”, kaasas mõned “õukonnafotograafi” kesised pildiklõpsud. Peaministri nädala eelinfos paberivabriku külastust aga ei mainitud.

Milleks üldse valitsusasutuste nädala eelinfo? Ja kuidas varjamise otsused sünnivad? Õukondlikest tujudest? Pressibüroo ametnike lohakusest? Või mingist kurikavalast pr-strateegiast? Kindlasti on need varjamisotsused aga vastuolus läbipaistva riigivalitsemise ja ajakirjandusvabaduse põhimõtetega.

Tahtsime pildistada läinud nädalavahetusel toimunud Refromierakonna suvepäevi, kuid saime eitava vastuse. Oleksime teinud meelelahutusliku repi sportivatest parteiliidritest ja ehk pisut muudki elumahla üritanud tabada. Aga – no ei-ei. Pakkusime pildistamiseks ka konkreetset ajavahemikku. Ent siiski – ei-ei-mitte-mingil-tingimusel.

Eile aga ilmusid Delfis reformikate suvepäevadest parteijüngri pildistatud ideoloogilise sõela läbinud igavad fotod. Kujutan ette, kuidas reformikate pr toimetajale teemat pakkus – eksklusiivselt teile jne. Reformierakond on üks tugevamalt – kohati paranoiliseltki – meediat kontrollida püüdev partei.

IRLi pr käitus märksa profimalt, lubades meid samal ajal toimunud suvetrallile, ja sai “tänutäheks” suvisesse esmaspäevasesse lehte lõbusa kauboireportaaži. Lambad terved ja hundid söönud.
Aga kuidas Delfis ilmunud repi näitel huntide ja lammastega lood.. ja kes on hunt, kes lammas.. ah fotograafi ajule liiga keeruline ehk paras pähkel.

Seoses politseinike tahtevastase filmimisega on USA ajakirjanikku viimase 4 aasta jooksul kaks korda arreteeritud. Mees nägi selles oma õiguste jämedat rikkumist ja asutas blogi Photography is not a crime, kuhu koondab järjekindlalt näiteid võimustruktuuride ja foto-videožurnalistide vahelistest konfliktidest. Lisaks korraldab ta avalikus kohas pildistamise ja filmimise toetuseks protestiaktsioone, kus kasutab ka provokatiivseid võtteid.

Üsna äärmuslik värk.

Test, kus võrreldakse 50USD maksva Barbie Video Girli videokvaliteeti Canon EOS7d-ga. Viska nurka oma kole must fotokott ja haara käevangu Barbi-gööl! Emotsionaalselt täiesti uus mõõde igapäevases tööargipäevas.

Kenneth Kobrè ja The Big Money materdavad Wall Street Journali videoarendusi amatöörlikeks ja täiesti vales suunas sammuvateks. Seni tasakaaluka mulje jätnud Kenneth Kobrè väljendub üsna emotsionaalselt ja ka Big Money kasutab värvikaid kujundeid, nimetades WSJ kirjutavate ajakirjanike rääkivaid päid Muppet Showks jne Väärt lugemine. Ja annab kindlust, et ma saan onlain-video olemusest vähemalt teoreetiliselt õigesti aru:) Praktika on muidugi alati keerulisem:)

Aga mõtlema paneb meediaanalüütikute jätkuvalt kindel veendumus, et video nügib foto onlainmeedias kõrvale. No ja kuna vabal päeval siin oli aega jälle natuke lugeda, siis… USAs on võrreldes eelmise aastaga suurenenud tööpakkumiste arv onlain-video tegijatele, kusjuures newsroomid otsivad just universaalseid tegijaid, kes suudaksid lisaks kaameratööle ka toimetada, saaksid tekstiga hakkama ja nagu keegi teravmeelitseja ütles: “suudaksid vee peal käia”. Ahjaa.. ja aastapalgaks siis 30 000 -50 000 USD, mis teeb keskmiseks kuupalgaks 3333 USD ehk 39 000 krooni:)

Küll sai palju naerumärke täna. Elu on ikka huumor.