Protsess

Delfi palvel andis EPFL eile Photoshopi asjatundjate abil operatiivse hinnangu Harry Lahteinast tehtud fotodele, mille kohaselt enamjagu neist ei oma võltsimistunnuseid. Ka need 2, mis asjatundjate sõnul olid selgelt võltsitud näisid mulle üsna ehtsatena. Kindlasti polnud see “pea ümber tõstmine” ühelt fotolt teisele, vaid tegemist pidi olema näo fragmentaarsete töötlustega.

Vaatamata sellele, et tõenäoliselt on fotod enamjaolt autentsed, tegi ajakirjandus vea avaldades need eelnevalt ekspertidelt nõu küsimata. Arvestades Lahteina positsiooni, lähetusriiki ja fotode anonüümset päritolu poleks tohtinud neid eelneva analüüsita avalikkuse ette paisata. Erinevalt tekstist on fotodel omadus mõjuda jõuliselt tõestena. Toimetajad peaksid aga anonüümset päritolu fotodesse suhtuma samasuguse kriitikameelega, nagu anonüümsete allikate vihjetessegi.

Seekord läks kõik nö hästi. Kõlab küüniliselt. Kuid alati ei pruugi vedada. Kui fotode esmaavaldamisel oleks kohe kinnitatud nende ehtsust, poleks Lahtein saanud ERR saates Kahekõne neid enam usutavalt kahtluse alla seada.

Sarnast ohtu kätkeb endas niinimetatud Rahvaajakirjandus. Kes võtab vastutuse anonüümsete “rahvaajakirjanike” poolt edastatud ja väljaandes avaldatud fotode-tekstide tõesuse eest? Jah, interneti anonüümsus on vaid näiline, kuid juba ilmunud valet selle ilmsikstulekul enam olematuks ju ei tee.