Protsess

Olnuks julm meie spordisangari pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma Veerpalu paremini. Mõistan tingimusteta.

Kuidas see kõik algas?

Andrus Veerpalule omistatud dopingukahtluse ilmsikstulek ei tekitanud üldsuse arutelu dopingu mõõtmise metoodika ja tippspordi teemadel. Tuli tõmmati peale hoopis ajakirjanikele: „Miks ruttasid ajakirjanikud sündmustest ette, kui teada oli vaid A-proovi tulemus?“ See kujunes põhiküsimuseks ja see küsimus jäi esmaseks ka siis, mil B-proovi positiivne vastus teatavaks tehti.

Facebookis algatati massiliikumine „Usume Andrus Veerpalu“, millel on tänaseks ligi 70tuhat liiget. Samas keskkonnas on ka ligi 3000 liitunuga „Tagasilöök Eesti meediale“ ja ebaõnnestunud aktsioon „Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine“, mis kujunes vähese osalejate arvuga protestiürituseks ajakirjanduse vastu.

Fotod lahutasid ajakirjanikud erileeridesse.

Ajakirjanikud ise olid teemakäsitluse viiside osas üksmeelsed hetkeni, mil pisarates suusakuningast ilmusid lehtedes suured fotod. „See foto poleks tohtinud ilmuda esikülgedel,“ arvasid mitmed meediainimesed. Või lausa: „Foto kaitsetu inimese murdumishetkest poleks tohtinud üldse ilmuda!“

Üldsuse pahameel pressifotograafide suhtes oli aga veelgi kirglikum. Meid sõimati šaakaliteks ja pandi kaalukaussidele fotograafi inimlikkus ning professionaalsus. Fotograafide endi püüded oma tegevuse motiive selgitada põrkusid vastu müüri. Usk Andrusesse on lihtsalt nii pimestav.

Raske on näha haavatud kangelast. „Suurele šokile järgneb eitamise faas“, nagu kolleeg rahva reaktsioone tabavalt tõlgendas.

Ka pressifotograafid ise olid erimeelt. Pressikonverentsil osalenud fotograafid tunnetasid oma piire erinevalt: „Kas pildistada pisaraid pühkides eemalduvat Veerpalu või jätta ta rahule?“

Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

Nutva Andrus Veerpalu pildistamisele ja foto avaldamisele hinnangu andmiseks on oluline teadvustada, et tegemist on end rahva südametesse suusatanud spordisangariga – üdini positiivse kangelasega. Andrus Veerpalu on jumalus. Ja tingimusteta usk temasse on religioon.

Nutmine on põhjamaiselt introvertse käitumismudeli järgi mehe nõrkuse ilming. Naised võivad nutta aga nutvad mehed on nõrgad. „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“ „Ära töina, nagu eit!“ Tuleb tuttav ette? Lisaks vaoshoitusele oleme me ka suusahullud. Suusatamine on meie rahvussport, meie eneseteadvuse upitaja. Ja nüüd ühtäkki puhkeb meie suusasangar nutma. Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

(Remargina – olgu doping teadlik või mitte, ma ei kujuta täna ette seda rahva jäägitu usu ning koormavate toetusavalduste ränkraskust Andrus Veerpalu turjal.)

Et anda fotole hinnangut, oleks vaja teada, mis teda pressikonverentsil murdis? Suusaspordiliidu vassimise ja ajakirjanduse süüdistamise tõttu peetakse Veerpalu murdumise põhjuseks ajakirjanduse „ebaeetilist pealetükkivust.“ Kindlasti ei tea me juhtunust täielikku tõde ja nõnda ei tea me ka seda, mis toimus tol hetkel Andrus Veerpalu peas.

Nii kuradi valusalt realistlik!

Võrreldes sõna jõuga on foto jõud mõõtmatult suurem. Tugevad fotod kujutavad midagi uudset. Tugevad fotod seavad meie senised tõekspidamised kahtluse alla. Ja nad on nii kuradi valusalt realistlikud! Sellised fotod tekitavad esmalt alati vastupanu. Ka Pulitzeri võitnud Nick Ut`i 1972. aastal Vietnami sõjatandril tehtud foto jooksvast alasti tüdrukust tekitas enne ilmumist toimetuses kõva vaidluse: „Kas tüdruku alasti keha on ikka õige avaldada?“ Tänaseks on see foto ikoon. Näiteid pressifotodest, mis algselt ehmatavad, kuid seejärel omaks võetakse ning ikooni staatuse omandavad, on veel ja veel. Need fotod käivitavad poliitilisi debatte, ühiskondlikke protsesse. Need fotod muudavad maailma.

Ka pisarates Andrus Veerpalust fotode avaldamisega kisti ta mingis mõttes alasti. Seni tuntud iidoli fassaadi alt ilmusid välja uued kihid – ka kangelased nutavad. Need fotod on empaatilised, sest olnuks julm tema pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma teda paremini. Mõistan teda tingimusteta.

Kas tõesti keegi arvab, et sellised fotod sünnivad fotograafi adrenaliinivajadusest või tuntuse- ja rahajanust? Või miks heidetakse fotograafile ette tema pingutusi selliste fotode saamise nimel ja tema õigustatud rahulolu oma töö tulemusest?

Lõpetuseks.

Fotod nutvast sangarist vajavad veel settimist. Me peame tekitama loo ja vaatama, kuidas see foto lõpuks sinna sobitub. Seda lugu ei tee üksi ajakirjandus, vaid rahvas. Ja rahvas valib, millised fotod väärivad ikooniks saamist.

Loo kujunemiseks vajame aega ja rohkem informatsiooni. Kas dopingu tuvastamise metoodika kahtluse alla seadnud teadlastel õnnestub oma väiteid tõestada? Kui mitte, siis peame leppima tõsiasjaga, et kõik me oleme ekslikud. Peaksime vaatama tõsiselt peeglisse ja tunnistama, et meie jumal on meie endi sees, mitte olümpiapjedestaalil. Ja olema jätkuvalt tänulikud, et meile on antud selline maailmanimi, nagu Andrus Veerpalu.