Protsess

Fotoajakirjandusest. Videost ja multimeediast.

Fotode kaitseks

7 kommentaariga

Olnuks julm meie spordisangari pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma Veerpalu paremini. Mõistan tingimusteta.

Kuidas see kõik algas?

Andrus Veerpalule omistatud dopingukahtluse ilmsikstulek ei tekitanud üldsuse arutelu dopingu mõõtmise metoodika ja tippspordi teemadel. Tuli tõmmati peale hoopis ajakirjanikele: „Miks ruttasid ajakirjanikud sündmustest ette, kui teada oli vaid A-proovi tulemus?“ See kujunes põhiküsimuseks ja see küsimus jäi esmaseks ka siis, mil B-proovi positiivne vastus teatavaks tehti.

Facebookis algatati massiliikumine „Usume Andrus Veerpalu“, millel on tänaseks ligi 70tuhat liiget. Samas keskkonnas on ka ligi 3000 liitunuga „Tagasilöök Eesti meediale“ ja ebaõnnestunud aktsioon „Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine“, mis kujunes vähese osalejate arvuga protestiürituseks ajakirjanduse vastu.

Fotod lahutasid ajakirjanikud erileeridesse.

Ajakirjanikud ise olid teemakäsitluse viiside osas üksmeelsed hetkeni, mil pisarates suusakuningast ilmusid lehtedes suured fotod. „See foto poleks tohtinud ilmuda esikülgedel,“ arvasid mitmed meediainimesed. Või lausa: „Foto kaitsetu inimese murdumishetkest poleks tohtinud üldse ilmuda!“

Üldsuse pahameel pressifotograafide suhtes oli aga veelgi kirglikum. Meid sõimati šaakaliteks ja pandi kaalukaussidele fotograafi inimlikkus ning professionaalsus. Fotograafide endi püüded oma tegevuse motiive selgitada põrkusid vastu müüri. Usk Andrusesse on lihtsalt nii pimestav.

Raske on näha haavatud kangelast. „Suurele šokile järgneb eitamise faas“, nagu kolleeg rahva reaktsioone tabavalt tõlgendas.

Ka pressifotograafid ise olid erimeelt. Pressikonverentsil osalenud fotograafid tunnetasid oma piire erinevalt: „Kas pildistada pisaraid pühkides eemalduvat Veerpalu või jätta ta rahule?“

Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

Nutva Andrus Veerpalu pildistamisele ja foto avaldamisele hinnangu andmiseks on oluline teadvustada, et tegemist on end rahva südametesse suusatanud spordisangariga – üdini positiivse kangelasega. Andrus Veerpalu on jumalus. Ja tingimusteta usk temasse on religioon.

Nutmine on põhjamaiselt introvertse käitumismudeli järgi mehe nõrkuse ilming. Naised võivad nutta aga nutvad mehed on nõrgad. „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“ „Ära töina, nagu eit!“ Tuleb tuttav ette? Lisaks vaoshoitusele oleme me ka suusahullud. Suusatamine on meie rahvussport, meie eneseteadvuse upitaja. Ja nüüd ühtäkki puhkeb meie suusasangar nutma. Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

(Remargina – olgu doping teadlik või mitte, ma ei kujuta täna ette seda rahva jäägitu usu ning koormavate toetusavalduste ränkraskust Andrus Veerpalu turjal.)

Et anda fotole hinnangut, oleks vaja teada, mis teda pressikonverentsil murdis? Suusaspordiliidu vassimise ja ajakirjanduse süüdistamise tõttu peetakse Veerpalu murdumise põhjuseks ajakirjanduse „ebaeetilist pealetükkivust.“ Kindlasti ei tea me juhtunust täielikku tõde ja nõnda ei tea me ka seda, mis toimus tol hetkel Andrus Veerpalu peas.

Nii kuradi valusalt realistlik!

Võrreldes sõna jõuga on foto jõud mõõtmatult suurem. Tugevad fotod kujutavad midagi uudset. Tugevad fotod seavad meie senised tõekspidamised kahtluse alla. Ja nad on nii kuradi valusalt realistlikud! Sellised fotod tekitavad esmalt alati vastupanu. Ka Pulitzeri võitnud Nick Ut`i 1972. aastal Vietnami sõjatandril tehtud foto jooksvast alasti tüdrukust tekitas enne ilmumist toimetuses kõva vaidluse: „Kas tüdruku alasti keha on ikka õige avaldada?“ Tänaseks on see foto ikoon. Näiteid pressifotodest, mis algselt ehmatavad, kuid seejärel omaks võetakse ning ikooni staatuse omandavad, on veel ja veel. Need fotod käivitavad poliitilisi debatte, ühiskondlikke protsesse. Need fotod muudavad maailma.

Ka pisarates Andrus Veerpalust fotode avaldamisega kisti ta mingis mõttes alasti. Seni tuntud iidoli fassaadi alt ilmusid välja uued kihid – ka kangelased nutavad. Need fotod on empaatilised, sest olnuks julm tema pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma teda paremini. Mõistan teda tingimusteta.

Kas tõesti keegi arvab, et sellised fotod sünnivad fotograafi adrenaliinivajadusest või tuntuse- ja rahajanust? Või miks heidetakse fotograafile ette tema pingutusi selliste fotode saamise nimel ja tema õigustatud rahulolu oma töö tulemusest?

Lõpetuseks.

Fotod nutvast sangarist vajavad veel settimist. Me peame tekitama loo ja vaatama, kuidas see foto lõpuks sinna sobitub. Seda lugu ei tee üksi ajakirjandus, vaid rahvas. Ja rahvas valib, millised fotod väärivad ikooniks saamist.

Loo kujunemiseks vajame aega ja rohkem informatsiooni. Kas dopingu tuvastamise metoodika kahtluse alla seadnud teadlastel õnnestub oma väiteid tõestada? Kui mitte, siis peame leppima tõsiasjaga, et kõik me oleme ekslikud. Peaksime vaatama tõsiselt peeglisse ja tunnistama, et meie jumal on meie endi sees, mitte olümpiapjedestaalil. Ja olema jätkuvalt tänulikud, et meile on antud selline maailmanimi, nagu Andrus Veerpalu.

Written by Erik

aprill 23, 2011 kell 12:00 p.l.

Posted in Foto

7 Vastust

Subscribe to comments with RSS.

  1. Minu meelest jätsid sa käsitlemata ühe tahu mida fotograafid ise vist enam ei panegi tähele. Võta vaata see konverents uuesti üle video pealt või kuula lindilt, kümned fotograafid-hagijad tulistavad vahetpidamata valangutega kogu aja. Kaamerate klõbin varjutab Veerpalju jutu, tal palutakse valjemalt rääkida kuna kaamerate klõpsimise vahelt pole miskit kuulda. Mitukümmend tuhat või mitusada tuhat kaadrit seal kokku tehti? Irooniline, et me räägimine “pildist” või “fotost”. Tüüpi piltlikult öeldes peksti kümne kaameraga näkku kogu selle aja mis ta seal istus, vahetpidamata. Väga lähedalt… Nagu kambakas, mitmekesi taotakse ühte ja veel ka siis kui ta on juba maas pikali. Minu meelest on see hale aga see ongi tänapäeval elunorm. Elunorm tundub tippspordis olema muidugi ka toping aga no see on teine teema vist…

    Rebaseonu

    aprill 23, 2011 at 1:08 p.l.

  2. Huvitav, miks ei taunitud kümnete fotograafide vahetpidamatuid valanguid siis, kui spordisangar võitis oma kuldmedaleid. Sellistel juhtudel on esilehekülgedel avaldatud pisarad väga OK. Ma tajun siin kaksikmoraali.

    Tõnis Oja

    aprill 23, 2011 at 1:53 p.l.

    • Meil tavatsetakse öelda, et jagatud mure on poole väikesem ja rõõm poole suurem. Kui spordisangar võitis oma kuldmedaleid, siis mõjuvad sellised vahetpidamtud valangud meeliülendavalt ja justkui suurendavad hetke pidulikkust, kurbade hetkedega on paraku vastupidi – kui oled kukkunud tambitakse sind nii maad ligi kui vähegi võimalik. Kaksikmoraaliga pole siin mingit pistmist.

      Avo

      mai 2, 2011 at 11:19 e.l.

  3. See lihtsalt on nii karm uudis. Mis on kauge ja mis on lähedane. Kümned või sajad või tuhanded kaamerad. Vahet pole. Sündmus on lihtsalt nii karjuvalt šokeeriv. Täiesti vastutustundetu oleks kuskilt eemalt häbelikult mõni plõks teha…vaikselt vaikselt. Kui dopinguproov on positiivne, siis on positiivne…igasugune muu ila, mis paljudest suudest viimastel aegadel välja on voolanud polegi oluline. Samamoodi paitavad pehmelt ja sametiselt need samad fotokaamerate lustakad katikuklähvatused Veerpalu rõõmupisarates nägu, kui selgub, et dopinguagentuur eksis. Elu on julm, aga õiglane. Kui oled valega vahele jäänud suuskadel Jeesus, siis on tõesti raske pisaraid tagasi hoida. Inimlik jälestus ajakirjanike suhtes on ka mõistetav. Sõnumitooja on juba loomu poolest vastik amet.

    Raul Mee

    aprill 23, 2011 at 5:52 p.l.

  4. Tuleb tunnistada, et kolleegide käitumine tekitas pisut kõhedust ja ei arva, et kuskilt eemalt häbelikult klõps teha oleks õigem aga ka valimatuid valanguid suisa silma pugedes õigeks ei pea. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal ja telest vaadates jäi mulje, et suurem osa kolleegidest ka nõndamoodi käitusid, samas oli tunda ka osade kolleegide nõutust. Emotsionaalsed inimesed ju nemadki. Toon siinkohal väikese väljavõtte EPFL-i koduleheküljel asuvast selgitusest eetikakoodeksile: 4. Kohtle kõiki subjekte austuse ja väärikusega. Näita üles erakordset kaalutletust haavatavate subjektide suhtes ning kaastunnet kuriteo või traagilise sündmuse käes kannatanute suhtes. Jäädvusta isiklikke leinahetki ainult siis, kui ühiskonnal on ülekaalukas õigustatud vajadus seda näha.
    Eelistan küll igasuguste ametite eetikakoodeksitele lihtsalt inimeseks olemise eetikakoodeksit aga küllap vajab see teema ikkagi pisut sügavanmat analüüsi.

    Avo

    aprill 25, 2011 at 7:28 e.l.

  5. Traagiline on muidugi see, et ühtki eriti vinget vinget ja “maitsekat” fotot Veerpalu pisaratest kui sellistest ei õnnestunud kogu selle tralli juures kellelgi teha. Natuke hirmutas ühe fotograafi kommentaar selliste tööde kohta…mis kõlas umbes nii “Sellistel juhtudel ei olegi aega mõelda, tuleb teha nii palju pilte kui kaamera võimaldab ja siis toimetuses vaadata”. See nüüd ka päris tark lähenemine pole. Mõtlemine tuleb alati kasuks.

    Raul Mee

    aprill 25, 2011 at 10:44 e.l.

  6. Nagu türgi – sõjas algul laadisime ja tulistasime, pärast ainult tulistasime.

    Avo

    aprill 26, 2011 at 7:53 e.l.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.