Kuidas see kõik algas?

Andrus Veerpalule omistatud dopingukahtluse ilmsikstulek ei tekitanud üldsuse arutelu dopingu mõõtmise metoodika ja tippspordi teemadel. Tuli tõmmati peale hoopis ajakirjanikele: „Miks ruttasid ajakirjanikud sündmustest ette, kui teada oli vaid A-proovi tulemus?“ See kujunes põhiküsimuseks ja see küsimus jäi esmaseks ka siis, mil B-proovi positiivne vastus teatavaks tehti.

Facebookis algatati massiliikumine „Usume Andrus Veerpalu“, millel on tänaseks ligi 70tuhat liiget. Samas keskkonnas on ka ligi 3000 liitunuga „Tagasilöök Eesti meediale“ ja ebaõnnestunud aktsioon „Andrus Veerpalu toetuseks inimkett/kogunemine“, mis kujunes vähese osalejate arvuga protestiürituseks ajakirjanduse vastu.

Fotod lahutasid ajakirjanikud erileeridesse.

Ajakirjanikud ise olid teemakäsitluse viiside osas üksmeelsed hetkeni, mil pisarates suusakuningast ilmusid lehtedes suured fotod. „See foto poleks tohtinud ilmuda esikülgedel,“ arvasid mitmed meediainimesed. Või lausa: „Foto kaitsetu inimese murdumishetkest poleks tohtinud üldse ilmuda!“

Üldsuse pahameel pressifotograafide suhtes oli aga veelgi kirglikum. Meid sõimati šaakaliteks ja pandi kaalukaussidele fotograafi inimlikkus ning professionaalsus. Fotograafide endi püüded oma tegevuse motiive selgitada põrkusid vastu müüri. Usk Andrusesse on lihtsalt nii pimestav.

Raske on näha haavatud kangelast. „Suurele šokile järgneb eitamise faas“, nagu kolleeg rahva reaktsioone tabavalt tõlgendas.

Ka pressifotograafid ise olid erimeelt. Pressikonverentsil osalenud fotograafid tunnetasid oma piire erinevalt: „Kas pildistada pisaraid pühkides eemalduvat Veerpalu või jätta ta rahule?“

Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

Nutva Andrus Veerpalu pildistamisele ja foto avaldamisele hinnangu andmiseks on oluline teadvustada, et tegemist on end rahva südametesse suusatanud spordisangariga – üdini positiivse kangelasega. Andrus Veerpalu on jumalus. Ja tingimusteta usk temasse on religioon.

Nutmine on põhjamaiselt introvertse käitumismudeli järgi mehe nõrkuse ilming. Naised võivad nutta aga nutvad mehed on nõrgad. „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“ „Ära töina, nagu eit!“ Tuleb tuttav ette? Lisaks vaoshoitusele oleme me ka suusahullud. Suusatamine on meie rahvussport, meie eneseteadvuse upitaja. Ja nüüd ühtäkki puhkeb meie suusasangar nutma. Midagi on valesti! Keegi on süüdi!

(Remargina – olgu doping teadlik või mitte, ma ei kujuta täna ette seda rahva jäägitu usu ning koormavate toetusavalduste ränkraskust Andrus Veerpalu turjal.)

Et anda fotole hinnangut, oleks vaja teada, mis teda pressikonverentsil murdis? Suusaspordiliidu vassimise ja ajakirjanduse süüdistamise tõttu peetakse Veerpalu murdumise põhjuseks ajakirjanduse „ebaeetilist pealetükkivust.“ Kindlasti ei tea me juhtunust täielikku tõde ja nõnda ei tea me ka seda, mis toimus tol hetkel Andrus Veerpalu peas.

Nii kuradi valusalt realistlik!

Võrreldes sõna jõuga on foto jõud mõõtmatult suurem. Tugevad fotod kujutavad midagi uudset. Tugevad fotod seavad meie senised tõekspidamised kahtluse alla. Ja nad on nii kuradi valusalt realistlikud! Sellised fotod tekitavad esmalt alati vastupanu. Ka Pulitzeri võitnud Nick Ut`i 1972. aastal Vietnami sõjatandril tehtud foto jooksvast alasti tüdrukust tekitas enne ilmumist toimetuses kõva vaidluse: „Kas tüdruku alasti keha on ikka õige avaldada?“ Tänaseks on see foto ikoon. Näiteid pressifotodest, mis algselt ehmatavad, kuid seejärel omaks võetakse ning ikooni staatuse omandavad, on veel ja veel. Need fotod käivitavad poliitilisi debatte, ühiskondlikke protsesse. Need fotod muudavad maailma.

Ka pisarates Andrus Veerpalust fotode avaldamisega kisti ta mingis mõttes alasti. Seni tuntud iidoli fassaadi alt ilmusid välja uued kihid – ka kangelased nutavad. Need fotod on empaatilised, sest olnuks julm tema pisaraid mitte näidata. Tänu nendele fotodele mõistan ma teda paremini. Mõistan teda tingimusteta.

Kas tõesti keegi arvab, et sellised fotod sünnivad fotograafi adrenaliinivajadusest või tuntuse- ja rahajanust? Või miks heidetakse fotograafile ette tema pingutusi selliste fotode saamise nimel ja tema õigustatud rahulolu oma töö tulemusest?

Lõpetuseks.

Fotod nutvast sangarist vajavad veel settimist. Me peame tekitama loo ja vaatama, kuidas see foto lõpuks sinna sobitub. Seda lugu ei tee üksi ajakirjandus, vaid rahvas. Ja rahvas valib, millised fotod väärivad ikooniks saamist.

Loo kujunemiseks vajame aega ja rohkem informatsiooni. Kas dopingu tuvastamise metoodika kahtluse alla seadnud teadlastel õnnestub oma väiteid tõestada? Kui mitte, siis peame leppima tõsiasjaga, et kõik me oleme ekslikud. Peaksime vaatama tõsiselt peeglisse ja tunnistama, et meie jumal on meie endi sees, mitte olümpiapjedestaalil. Ja olema jätkuvalt tänulikud, et meile on antud selline maailmanimi, nagu Andrus Veerpalu.

Vaatamata sellele, et tõenäoliselt on fotod enamjaolt autentsed, tegi ajakirjandus vea avaldades need eelnevalt ekspertidelt nõu küsimata. Arvestades Lahteina positsiooni, lähetusriiki ja fotode anonüümset päritolu poleks tohtinud neid eelneva analüüsita avalikkuse ette paisata. Erinevalt tekstist on fotodel omadus mõjuda jõuliselt tõestena. Toimetajad peaksid aga anonüümset päritolu fotodesse suhtuma samasuguse kriitikameelega, nagu anonüümsete allikate vihjetessegi.

Seekord läks kõik nö hästi. Kõlab küüniliselt. Kuid alati ei pruugi vedada. Kui fotode esmaavaldamisel oleks kohe kinnitatud nende ehtsust, poleks Lahtein saanud ERR saates Kahekõne neid enam usutavalt kahtluse alla seada.

Sarnast ohtu kätkeb endas niinimetatud Rahvaajakirjandus. Kes võtab vastutuse anonüümsete “rahvaajakirjanike” poolt edastatud ja väljaandes avaldatud fotode-tekstide tõesuse eest? Jah, interneti anonüümsus on vaid näiline, kuid juba ilmunud valet selle ilmsikstulekul enam olematuks ju ei tee.

“Ajakirjanduses töötavad fotograafid, kui suhteliselt väikesearvuline ja haruldast tööd tegev seltskond, vajavad liitu, mis aitaks neil omavahel paremini lävida ja vajadusel oma häält paremini kuuldavaks teha,” põhjendab liidu vajalikkust Raigo Pajula Postimehest.

„Ajakirjandus on üleilmselt suurte muutuste tuultes,“ lisab Äripäeva fotoreporter Erik Prozes: „Et sellel pöörasel mägiteel ellu jääda ja ka silmapaistvaid tulemusi saavutada, on vaja erialaliitu kui pressifotograafi tugiorganisatsiooni.”

Liidu tegevusest olulise osa hõlmab üldsuse teavitamine. “Kevadel tuleme välja Aasta Pressifoto näitusega, kavas on ka fotoraamatute kirjastamine,” ütleb Prozes. “Tahame hoida ja populariseerida pressifoto kõrgeid standardeid.”

Mittetulundusühing EPFL teostab oma eesmärke koostöös Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) ja teiste meediaorganisatsioonidega.

“Eesti Ajalehtede Liit on aastaid auhinnanud Eesti parimaid pressifotosid. Organiseerunud fotograafide suurem osalus ja vastutus žürii tegevuses peaks konkursil osalemist stimuleerima. Isiklikult ootan huviga ühingu panust ning loodan viljakat koostööd,” tervitab EALLi juhatuse esimees Mart Raudsaar EPFLi loomist.

Eestis on ligi 100 tegevpressifotograafi. EPFL ootab oma liikmeskonda koosseisulisi ja vabakutselisi fotograafe, kes teevad ajakirjandusväljaannetele regulaarset kaastööd.

EPFLi asutajad: Andres Putting (Delfi, EPFL juhatuse liige), Erik Prozes (Äripäev, EPFL juhatuse esimees), Kristjan Lepp (Ajakirjade Kirjastus, EPFL juhatuse liige), Marko Mumm (vabakutseline, EPFL juhatuse liige), Raigo Pajula (Postimees, EPFL juhatuse aseesimees), Raul Mee (Äripäev), Rauno Volmar (Eesti Päevaleht), Sven Arbet (Maaleht) ja Tairo Lutter (Õhtuleht).

____________

Kontakt:
Koduleht: epfl.ee
epfl@epfl.ee

Erik Prozes, EPFL juhatuse esimees
5093950

Raigo Pajula, EPFL juhatuse aseesimees
5058574

Esimene ja kiireim info aga juba hommikul toimetuste üldpostkastides. Loodame, et toimetused peavad vajalikuks avaldada.

Milleks üldse valitsusasutuste nädala eelinfo? Ja kuidas varjamise otsused sünnivad? Õukondlikest tujudest? Pressibüroo ametnike lohakusest? Või mingist kurikavalast pr-strateegiast? Kindlasti on need varjamisotsused aga vastuolus läbipaistva riigivalitsemise ja ajakirjandusvabaduse põhimõtetega.

Eile aga ilmusid Delfis reformikate suvepäevadest parteijüngri pildistatud ideoloogilise sõela läbinud igavad fotod. Kujutan ette, kuidas reformikate pr toimetajale teemat pakkus – eksklusiivselt teile jne. Reformierakond on üks tugevamalt – kohati paranoiliseltki – meediat kontrollida püüdev partei.

IRLi pr käitus märksa profimalt, lubades meid samal ajal toimunud suvetrallile, ja sai “tänutäheks” suvisesse esmaspäevasesse lehte lõbusa kauboireportaaži. Lambad terved ja hundid söönud.
Aga kuidas Delfis ilmunud repi näitel huntide ja lammastega lood.. ja kes on hunt, kes lammas.. ah fotograafi ajule liiga keeruline ehk paras pähkel.

Üsna äärmuslik värk.

Aga mõtlema paneb meediaanalüütikute jätkuvalt kindel veendumus, et video nügib foto onlainmeedias kõrvale. No ja kuna vabal päeval siin oli aega jälle natuke lugeda, siis… USAs on võrreldes eelmise aastaga suurenenud tööpakkumiste arv onlain-video tegijatele, kusjuures newsroomid otsivad just universaalseid tegijaid, kes suudaksid lisaks kaameratööle ka toimetada, saaksid tekstiga hakkama ja nagu keegi teravmeelitseja ütles: “suudaksid vee peal käia”. Ahjaa.. ja aastapalgaks siis 30 000 -50 000 USD, mis teeb keskmiseks kuupalgaks 3333 USD ehk 39 000 krooni:)

Küll sai palju naerumärke täna. Elu on ikka huumor.

Pole mõtet nõuda vabadust, kui puudub vastutustunne.

Edit 28.7. Fotoreportaaži ja teksti on nüüdseks korduvalt ümbertoimetatud. Täna hommikul viitab postimees.ee hetke põhiuudise juures samale rõve-pealkirjale (vt all), mis on järjekordne tõendus suurest mullist elu24 ja postimees.ee eristatuse ümber. Usun, et pm-i tõsisematel tegijatel on endil ka natuke piinlik.