Protsess

9.6.2010. Noaga või noata? Fotode lugu muutus ajapikku põnevamaks. Arengud kommentaariumis.
Kokkupõrget Gazasse suundunud abilaeval küll pildistati, ent Iisraeli sõdurid kustutasid mälukaartidelt materjali. Türgi ajaleht avaldas nüüd mälukaardilt taastatud fotod. Iseenesest üllatav, et neil taastamiseks 5 päeva kulus.

Pole juba aastaid vajadust olnud kustutatud faile taastada aga ammusest kogemusest mäletan, et päästa õnnestus 5-10% materjalist. Tänapäeval ehk nutikamad programmid olemas?

Kui kellelgi kogemusi heade taastamisprogrammidega, siis soovitage. Hea ninanips kustutamist nõudvatele jõududele. Ja ka hajameelsuse puhul abiks.

Võimurid hakkavad tulevikus valusa materjaliga mälukaarte tõenäoliselt konfiskeerima või siis lihtsalt lömastavad kohapeal.

Pealkiri tuli nüüd natuke sapine:) Aprillis on oodata uut Photoshoppi, mille tugevuseks peetakse võimalust fotolt eriti mugavalt ja jälgijätmatult objekte eemaldada või neid sinna lisada. Vaata ka reklaamklippi.
Ja paar mõttetera, vabal valikul:
A) Kirves on mõeldud küll raiumiseks aga sellega võib ka mõrvata.
B) Kui laval on püss, siis teeb see näitemängu kestel ka pauku.

Tänases postimees.ee-s ilmus Virgo Haani artikkel Ettevaatust! Töödeldud foto!, kus ta esineb üleskutsega toetada vastutustundlikku visuaalset meediat. Ja teeb ettepaneku luua sertifitseerimisorganisatsioon, mille tegutsemise alusdokumendiks võiks olla reeglite kogum, mis määrab, millised visuaalsed teosed on vastava märgistuse väärilised.

Ma ei näe selle organisatsiooni ja alusdokumendi loomises sügavat mõtet.

Loodan väga, et Prantsusmaal hoogu koguv võitlus Photoshopi-tondi vastu Eestisse ei jõua. Prantslaste kavatsus hakata töötlust kasutavaid ent sellele mitte viitavaid autoreid/kirjastajaid karistama hiigeltrahvidega on absurdne mitmes mõttes. Peamine neist on, et kaasaegne meediatarbija valdab juba niigi piisavalt koode, et mitte lasta end klantsmeediast ära petta.

Virgo toob oma artiklis ka näiteid eel- ja järeltöötlusest, erinevatest töötluse “raskusastmetest”, mis muudavad fotode märgistamise veelgi komplitseeritumaks. Kust tõmmata piir? Kust algab manipulatsioon? Kuidas seda üheselt defineerida, kõigile sarnaselt mõistetavalt dokumenteerida? Fotograafia on lai mõiste, omades meediatööstuse erinevates harudes erinevaid standardeid. Mis on lubatud ja normaalne ühes harus, võib teises olla absoluutselt välistatud. Näiteks üks lihtsam vastandumine: mis on lubatud reklaamis, moe- ja elustiilimeedias, pole lubatud pressis. Ühiste standardite loomine pole võimalik. Ja pole ka vajalik.

Reeglistike loomine on tupiktee. Pigem tuleks kutsuda auditooriumit (ja meediategijaid endidki) üles kaasaegset meediaruumi enda jaoks paremini lahti mõtestama.

Üsna levinud on kasutada artikli illustreerimiseks pilte, kus on peal miski artiklis kirjeldatule ligilähedane asi. Tehnoloogiavaldkonnas juhtub seda alatasa. A la SonyEricssoni mobiilist rääkiva uudise juures on Nokia mobiili pilt, artiklis kirjeldatud raadiomasti asemel on pildil mobiilimast jne. Ja mujal valdkondades muidugi ka – labradori koera tegudest rääkiva uudise juures on muud tõugu vahva kutsa pilt jne. Vahel kirjutatakse alla „Pildil on illustreeriv tähendus“ või „Pildil olev ese/isik/loom pole antud juhtumiga seotud“, aga ikka tekib aegajalt küsimus, et kui kaugele täpsusest võib illustreeriva foto valikul minna. Kas ükskõik milline koer või mobiil või mast sobib illustreerima artiklit, kus kirjeldatav on täpsemalt määratletud kui koer, mobiil vm?

Praegu näiteks on Postimehes e-hääletamise jutu juures pilt arvutist, mille külge on kinnitatud lisaseade, mis pildi väljavalija jaoks on ilmselt sobinud illustreerima ID- kaardi lugejat. Kaardilugeja see küll ei ole, pigem väline kõvaketas, igatahes e-hääletamisega ei seostu see komplekt küll mitte.

—
Sissekande teksti autor Kaja Sepp on ametilt suhtekorraldaja, aga Protsessis esineb eraisikuna.

Või kuidas see laul oligi. Postimees osundab täna toredale nähtusele poliitreklaamides.

(Poliit-)reklaamidest ohtlikumgi aga on suurettevõtetes ja ka riigiasutustes süvenev trend sööta pressile enda toodetud fotosid kõneisikutest, tootmisest jne. Üks asi on inimeste ilustamine. Hullemgi veel aga orienteeritus suletusele ja valikute tegemine ajakirjanduse eest (kaudne tsensuur). Just täna laekus meile e-kiri ühe riigiasutuse pressitöötajalt: “mul oleks palve, et ka Äripäev kasutaks meie kodulehelt saadavaid kõneisiku fotosid.”

Mu vanaema rääkis ikka, et unenäod võivad täituda. Selle kinnituseks saatis Raul foto viimasest majandusväljaandest Saldo, kus intervjuus Elioni juhi Valdur Laidiga on mustvalgel fotol jäetud värviliseks vaid kaubamärk.

“Madonna-dressid lendasid prügikasti,” viitab postimees.ee oma oluliste uudiste veerus Elu24 uudisele. Uudise viite juures on ka näiliselt usutav foto, autoriks keegi “paparatso”. Võrreldes omavahel prügikastis vedelevat riideeset Bastioni reklaamfotol modelli seljas olevaga, selgub räme montaaž. Isegi modelli juuksed on koos dressiga “prügikasti lennanud”.

Inetuks muudabki pettuse just asjaolu, et postimees.ee serveerib võltsfotot lisaks Elu24le ka oma oluliste päevauudiste alajaotuses. Usaldusväärsust kõrgelt hindavates meediaettevõtetes vallandatakse selliste asjade eest. Ma ei liialda.

Hiljem. Fotoallkirja on lisandunud märge: “Pildil on illustratiivne tähendus.” Ja ikkagi. Montaaži nimetamine fotoks ei ole korrektne. Ja nimi “paparatso” autoriviitena…

Ajal, mil meedia – eeskätt meie onlainkanalid – kubiseb petlikest “illustratiivse tähendusega” fotodest, on äärmiselt kosutav lugeda Reutersi laheda foto juures agentuuri toimetaja poolt lisatud märget: “Foto efekt tuleneb lauapeegeldusest.” Konservatiivselt usaldusväärne. Hea. Kvaliteetne. Kindel. jne.

Raul just kõrvalt kommenteeris, et Reuters isegi ei pea vaevuma selliseid märkeid lisama. Mulle mõjuvad need märked aga nagu manifest vmt

Silutud foto propagandalehel saadik.eu ja…

.. ja Postimees onlainis.

PR-fotod on kahtlane kraam. Põhimõtteliselt pole vahet, kas ilmutame toimetuse materjalina reklaamteksti või “foto” silutud plastmassnahaga vali-mind-mehest.

Tänan Rauli viite eest.

Postitusse Väänamisest laekus huvitav kommentaar Timolt, mille siin eraldi ära toon.

“Warp tööriista kasutamist põhjendatakse tehnilise praagi (objektiivi moonutus) korrigeerimisega. Aga kui fotograafi praagiks oli landscape pildi toimetusse toomine portrait asemel, siis tuleb lihtsalt Photoshop CS4-s valida Edit->Content Aware Scale. Pole probleemi, kaanepilt on olemas. See töörist on foto dokumentaalsuse koha peal ikka päris leegitsevast põrgust. Kes ei tea, millest jutt vaadake õhinas kasutaja tutvustust (oh so amazing!!): http://www.youtube.com/watch?v=5Bxde0bq3hs

Tööriistade lihtsustamine ning nende kaasamine üldtunnustatud programmidesse võib õigustada nende kasutamist. Medium is the message. Põhjus, miks laboritööd peetakse “tõelisemaks” on võibolla just selles, mis sõnumit see meedium edastas. Peamine eesmärk oli fotokujutise reaalne edasi andmine (suurendi on ju põhimõtteliselt kaamera analoog) ja korralik võltsimine nõudis väga suuri pingusi ja oskusi. Vahend ei olnud disainitud pettusteks. Tänapäeva fototöötlus on ju olemuselt täiesti erinev. See on tehtud imelihtsaks ja nende võimaluste loojad vaid ootavad, et neid funktsioone kasutatakse.

Ma ei räägi vandenõuteooriast. Iga töörist, mille kaudu sõnumit edastatakse, on omamoodi erinev ja omab teatud parameetreid. Mida me näeme digifoto arengus on lihtsalt nende parameetrite muutumine. Enne fotograafiat ei olnud viisi kuidas “objektiivselt” talletada reaalsust. Maaliti ja kirjutati – mõlemad väga subjektiivsed tegevused. Mõnes mõttes ongi viga dokumentaalsuse võimalusse uskuma jäämine. Objektiivne dokumentaalsus on ajaloo vaatevinklist olnud vaid mööda vihisev faas. Tulevik on siiski kunstilist subjektiivset pilti soosiv. Peaksime tegelema juba praegu selle dokumentaalse udumulli lõhkumisega, et hoop lõpus liiga ränk ei oleks.”

(Timo kommentaari lõpp)