Protsess

Ja haakuvalt eelmise postitusega. Meil Eestis näib toimivat koostöö-skeem “loll operaator/fotograaf” ja “tark ajakirjanik”. Asi pole otseselt lolluses või tarkuses vaid teatud stereotüüpides  ja allaheitlikkuses.  Lihtne on laskuda libedale teele, et las “ajakirjanik” mõtleb asja välja, ma “tehnilise abitöölisena” vajutan nupule. Sarnane suhtumine näib valitsevat ka näiteks teleuudistes, kus mingi suvasäga, esimest aastat teleajakirjaniku leiba maitsev laps keerab vana ja kogenud operaatori pead. Arusaamatu tuimus ja leplikkus. Lehetöös muide kohtab samasid mustreid. Mitte ammu nägin vaatepilti, kus mingi “poiskene” sõna otseses mõttes KÄSUTAS vana hallipäist fotograafi, kes kergelt kühmutõmbununa seda käsku täita püüdis. Kurb oli ja vihale ajas. Mitte kaugelt ei maksa otsida ka põhjust, miks ajakirjandusest aastakese eemal olin. Ausalt öeldes kardan ennast näha kühmus pensionieelikuna primitiivsete käskude tõmbetuultes. Tänan tähelepanu eest.

NYTsi interaktiivsest majandusliku klassikuuluvuse graafikust selgub, et USAs ületavad fotograafid nibin-nabin madalama keskklassi piiri, kuuludes siiski keskklassi. Videooperaatorid-toimetajad naelutuvad aga enam-vähem kindlalt keskklassi. Seevastu toimetajad ja reporterid on paigutatud kõrgemasse keskklassi.  Ja meedia/kommunikatsiooni valdkonna tehnilised töötajad jäävad madalama keskklassi ja keskklassi piirile.

Kusjuures ma meelega ei kommenteeri. Ja ei lisa isegi ainsatki emoticoni. Lihtsalt jahe infoedastus.

p.s. ei maksa sellest tabelist kaugele ulatuvaid järeldusi teha. Lihtsalt üks tore statistiline mudel.

8. oktoobril toimub Tallinnas EALLi korraldatav fotoseminar, mille peaesinejaks Colin Jacobson, kelle loenguid aastate eest ka mul õnnestus kuulata. Peab ütlema, et paremat fotoajakirjanduse õppejõudu pole ma oma elus varem kohanud. Colin on pikaaegne fototoimetaja ja Suurbritannia Westminster ülikooli õppejõud.

Ka olen kuulnud sahinaid, et Colin Jacobson annab seminari järgsel õhtul soovijatele veel eraldi pikema loengu. Täpsem info EALList.

Panen siia ka seminari päevakava.

10.45 – 11.00    Kogunemine ja kohvilaud

 11.00 – 11.10    Seminari sissejuhatus. Väino Koorberg, SL Õhtulehe peatoimetaja

 11.10 – 12.30    Kuidas pildiga lugu rääkida (telling story with photo) Colin Jacobson, üks Euroopa suurimaid fotoajakirjanduse asjatundjaid, fototoimetaja ja Suurbritannia Westminster Ülikooli pressifoto õppejõud

 12.30 – 13.00    Lõunapaus

 13.00 – 13.30    Ajakirjanduse õigus pildistada ja ajakirjanduse õigus pilti avaldada. Ülar Maapalu, Ekspress Grupi jurist

 13.30 – 14.00    Fotod ja multimeedia: võimalused ja väljakutsed. Erik Prozes, Äripäeva fotoreporter

 14.00 – 14.15    Kohvipaus

 14.15 – 14.45    raw vs jpg – mis toimub pildiga pärast fotoaparaati? Jarek Jõepera, vabakutseline fotograaf

 14.45 – 15.15    Fototoimetuse töökorraldus. Ajakirjanik ja fotograaf. Raigo Pajula, Postimehe fototoimetuse juht

p.s. Protsessis on vaikne, sest mul pole viimasel ajal palju öelda.

Eile hommikul jõudsime Gruusiast tagasi. Tänaseks enesetunne juba enam-vähem OK aga pole veel kindel, kas tõin suveniirina düsenteeria kaasa või mitte. Sümptomid on igatahes täitsa olemas. Lühike kokkuvõte.

Jõudsime Jerevani kaudu Gruusiasse kolmapäeva keskpäeval teadmisega, et sõda hakkab vaibuma ja teeme seal järelnopet. Terve öö magamata, oli tänu adrenaliinile powerit piisavalt, et samal päeval toimetusele materjale toota ja saata. Kaasa võetud proteiinibatoonid andsid lisajõudu ja täitsid kõhtu. Panen siia mõned järeldused suvalises järjekorras.

* vaenuriiki esindava ajakirjanikuna pole mõtet vastaspoole tagalasse minna.

Jerevanis topiti meie taksosse noor Izvestija reporter Moskvast (sain tänu sellele hinda alla), kes teel umbes 10-20 korda oksendamiseks metsapeatusi palus ja vaatamata kaastundele lõpuks ikka kopa täiega ette viskas. Igatahes oli mul hea meel, kui meie teed Thbilisis lahku läksid, kuid juba peatselt hakkas ta meile helistama ja end Gori linna minekuks kaasa lunima.  Nimelt olid gruusia võimud blokeerinud maantee Gorisse ligi 10s kohas, ning kuuldavasti vene pressi läbi ei tahetud lasta (kuuldavasti ka poolakaid millegipärast mitte, vb sarnasuse tõttu venelastega vmt). Grusiinlaste suhtumine venelastesse oli enamjaolt üldse negatiivne. Noored grusiinlased ei oska vene keelt ja vanad ei taha vene keeles rääkida, kuid ei oska ka inglise keelt. Nii igaks juhuks püüdsin oma niigi tugevat aktsenti nendega vene keeles suheldes veelgi tugevdada:)  Aga jah… oksendavat vene poissi me igaks juhuks enam kaasa ei võtnud.

* informeeritus on teema nr 1

Meie esmane infoallikas oli CNN. Informatsiooni hankimise osas pole vahet, kas oled Eestis või kohapeal.  Kaitseministeeriumi pressiosakonnast me abi ei saanud. Kahtlustan, et nad eelistasid pühenduda rohkem suurtele globaalsetele tegijatele (CNN, BBC jne), mis on ka omamoodi mõistetav ju. Niisiis saime oma info CNNist (oi-oi, kui profid reportaažid ja analüüsid!) ja olime seega reageerimisel CNNist vähemalt sammu võrra maas. Eesti toimetusest saime tugevat psühholoogilist tuge (aitäh, Raul ja Kristi), mitte et me nüüd hirmust värisenud oleksime aga nohh… see tugi oli welcome. Aga eelinformatsiooni osas saime loota ainult iseendile…. ja CNNile.

Ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumi pressiosakonnalt puudus reisi ettevalmistamisel ja vältel absoluutselt igasugune abi! Laupäeva hommikul koju jõudes Tallinna Lennujaamas moblat sisse lülitades laekus varahommikul saadetud sms nende pressitöötajalt, et tulgu me Paeti pressikale Thbilisisse ja hiljem koos Paetiga Gorisse ning varjupaikadesse aga -  NB!  -  võtke ühendust kohalike gruusia pressiesindajatega. Eile õhtul AKst selgus, et Eesti ajakirjanikke Paetiga kaasa ei lastud, küll aga mitmeid teisi välisajakirjanikke. Ausalt, kulla inimene, milleks su ametikoht on ellu kutsutud?! Mul oleks piinlik, kui oma ametiülesannetega toime ei tule. Niisiis puudus Eesti võimukandjatelt meie ajakirjanikele absoluutselt igasugune tugi ja ma ei pea seda õigeks. Vabandust, kui kõlab liiga kurjasti aga ma olengi.. khm.. natuke löödud.

* andmeside on teema nr 2.

Kaasas oli ka satelliit-telefon (aitäh, Andres H ja Toomas H, soovituse eest), millest gsm-side ajutiste jamade ajal ka abi oli. Tahtsin võtta kaasa ka satelliit-modemi, kuid jube kiirus oli peal ning maaletooja jäi mu läppari seadistamisel hätta. Õnneks oli hotellitoas toimiv internet, mis küll tippajal (õhtupoolikuti, kui kõik ajakirjanikud hotellitubadest materjale saatsid) teosammul edenes. 1mB fotofaili laadisin ülesse 10-15 minutiga, kujutage siis ise ette seda närvide kulu, kui fotosid on 10-20. Kui ikka minek kriisikoldesse või kehva netiga arenguriiki või üleüldse kusagile, kust tuleb kiireid reppe edastada, siis soovitan soojalt mõelda satelliitmodemile.  Satelliitmodemid olid ülesse seatud ka otse sündmuspaikades, nii läksid BBC ja CNNi reportaažid laivina eetrisse ja nii sõudsid suurte agentuuride fotod kohe pildipankadesse. Selliseks sõna otseses mõttes onlain-infoedastuseks tuleb loomulikult lisaks kuludele tehnikale arvestada ka suurema tiimiga. Ja veel: kui tahad kasutada hotellis satelliittelefoni või -modemit, siis vali päikesepoolne tuba. Ma näiteks hotellitoas sat-telefoniga rääkida ei saanud.

* kasuta kohalike abi

Kodustasime kohaliku piraat-taksojuhi, kellest oli tohutu abi. Tõlkis, soovitas kiirsöögikohti, et teepealt midagi hamba alla nabida, tundis kohalikke tavasid ja teid jne jne. Sellised kodustatud autojuhid olid minu meelest kõikidel neil ajakirjanikel, kes ohupaikades käisid.

* turvalisus

Jajah, hirmutunne on normaalne reaktsioon. Aga nagu olen ka varem öelnud, siis kriisiolukordades hirm taandub kõvasti. Rometiga olime omavahel otsustanud, et kindlasse surma me ei lähe. Seega ei sisenenud me Gori lähedal asuvatesse küladesse, kus venelased ja osseedid parajasti laastasid ning tapsid ja me ei läinud ka Gori linna ajal, mil see veel venelaste käes oli. Tglt praegu analüüsides oleks viimasesse võinud end ikka sebida, kuigi gruusia võimud takistasid, kuidagi oleks ikka saanud. Igatahes ajakirjanikke sealpool tapeti, tänaseks 3 surnut ja teadmata hulgal rünnakuid.  Pooltel ajakirjanikel olid kuulvestid (mitte kaitsevärvi sõjaväe-omad!). Kuulivest pole paha mõte. Ja õnnetusjuhtumi kindlustus on samuti hea mõte. Tavaline elukindlustus sõda ja force majori ei kata.

* söök-jook

Tuleb tähelepanelik olla, mida endale sisse ajad. Püüdsin küll ettevaatlik olla aga loomulikult proovisime erinevaid gruusia toite ja puhtusega seal just ei hiilata. Õnneks võttis mul põhja alt ära alles ärasõidu eelsel päeval, kui olukord oli rahunemas ja tempo maas. Kraanivett me ei joonud, pesemata puuvilju ei söönud (tänu sellele peenutsemisele saingi ainult ühe kohaliku persiku ära süüa).

* kulutused

Liigne kokkuhoid on kriisi-reppi tehes mõttetu teema. Esiteks. Jerevanist Thbilisisse taksoga sõiduks kulutasime 130 eurot. Hiljem lugesin ÄP onlainist kellegi tagantjärgi tarka kommentaari a la “oh teid lollikesi, ma omal ajal maksin 2X vähem”. No ma ei tea… tingisin taksohinna 200lt 130le ja ausalt - tol hetkel olid muud prioriteedid. Sama kehtib hotelli kohta. Okei, võid ööbida äärelinna 2-tärni hotellis või ühiselamus, ilma hommiksöögi ja internetita aga töö tulemus raudselt kannatab. Iga lisa-stressifaktor kahandab tulemust. Mõistlikul moel saab neid stressifaktoreid raha abil vähendada.  Mida rohkem “kodus” end tunned, seda paremini saad tööle keskenduda.

Aitab kah selleks korraks:)